Jälle sai üks väike mäetripp tehtud. Seekord ühepäevane üritus ja tegu ühe üsna pisikese Läti mäekesega.

Nõlvasid oli seal küll ametlikult mitu - igast värvist üks -, aga seal rohelised ja mustad ristusid ja põimusid ja suure osa ajast ei saanud tegelikult aru, mis värvi see mägi täpselt on. Igatahes sellist mõnusat lauget kerget mäge ei olnud, olid üsna järsud nõlvad mõningate laugete kohtadega.

Kui kohale jõudsime, siis tundus mägi ka päris libe. Päeva peale läks olukord paremaks ja sai täitsa hästi juba sõita, kui see välja arvata, et need rajad on väga kitsad ja rahvast oli palju. Ja ega siis kõigil pole kombeks teistega arvestada ja distantsi hoida. Mõni hull ikka sõitis peaaegu üle varvaste. Üks kukkumine oli mul konkreetselt sellega seotud, et vaatasin, et tuleb avarii ja otsustasin kokkupõrke asemel hoopis pikali visata. Ja see, kes selle olukorra põhjustas, jäi muidugi ilusti püsti ja ei teinud teist nägugi. Selliseid oli seal väga palju. Ja eks neid kokkupõrkeid hakkas ka pidevalt silma. Üks tsikk meie seltskonnast oleks ka ühte sellisesse kolmikavariisse täie lauluga sisse sõitnud, aga sai napilt mööda ja jäi püsti ka. Muidugi, tema oli suuskadega ja suuskadega siiski tundub manööverdamine mõnevõrra lihtsam. Mitte, et ma proovinud oleksin, aga ma tean, kui keeruline see lauaga on.

Ilmaga meil vedas. Päev oli nii mõnusalt päikeseline. Kuigi tuuline oli ja kui tegime väike võileibadega istumise mäel, siis kinnasteta hakkasid käed ikka väga kiirelt külmetama.
Hiljem käisime pisikeses kohvikus söömas ja kohalikku õlut testimas. Õlu oli hea ja sealset kanasalatit võin julgelt soovitada, kuigi kana oli üsna ebaõiglaselt jaotunud põhiliselt minu taldrikusse, võrreldes mu lauanaabriga, kes tellis sama salati.
Peale seda väikest pausi läksime taas mäele, aga siis oli juba külmemaks läinud ja siis oli mägi puhta jääs. Ikka suht võimatu oli lauda juhtida. Ja no siis peale paari tiiru paningi oma selle talve kõige hullema käna maha. Kokkupõrge maaga oli nii tugev, et lõi hinge kinni. Aga õnneks sellega asi piirdus ja paari hetke pärast sain juba püsti ja normaalne hingamine taastus. Aga peale seda enam ei olnud tahtmist ja julgust alla sõita. Läksin hoopis kohvikusse õlletama kuni teised veel mäe peal on.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et ilmselt on seal Ozolkalnsis veidi parem, kui Otepääl (ma ei ole tegelikult Otepääle ammu sattunud ja ei oska päriselt võrrelda hetkel), aga ma sinna Lätti eriti tagasi ei kipu. Just selle tõttu, et nii kuradi kitsas on ja selle tõttu jube ohtlik.
Eesti keelt kuulis seal umbes sama palju, kui läti ja vene keelt.
Ja kuigi ma olen sel aastal mäele saanud rohkem, kui varem, tahaks nüüd pikemat talve, et äkki jõuaks veel mäele. Muidu võiks see talv minu poolest täitsa olemata olla.

Ma olen veebruaris kohe eriti laisk kirjutaja olnud. Hea, et on liigaasta, see annab mulle ühe lisapäeva ja veebruar päris tühjaks ei jää. Aga intriigid on kuidagi kõik vaibunud, selle tõttu ka see suur vaikus siin. Miskit muud huvitavat pole toimunud peale selle, et korra sai veel mäe peal käidud.

Et siis veebruari keskel sai käidud Himosel lumelaudamas. Mul hakkab see asi juba täitsa hästi välja tulema. Ausalt öeldes oleksin valmis isegi veel mõne pankroti üle elama, et saaks veel mäele. Ikka täitsa teine asi on, kui saab tulla mäest alla sõites, mitte pidurdades.
Himos ise muidugi on pisike ja mulle teatavasti rahvamassid ei meeldi. Ma leidsin sealt küll omale 2 lemmikmäge, aga nädalavahetusel olid need nii üle rahvastatud, et sinna vist tasub minna ainult tööpäevadel. Positiivne oli seal see, et paar rohelist mäge olid tasuta liftiga. Need olid küll  tõesti väga rohelised ja üks neist väga lühike, aga poolikuid päevi oli seal täitsa hea veeta, arvestades, et 3 tunni ja terve päeva pileti hinnavahe oli vaid vist 4€. Nii olin  ma kohe eriti tubli ja tegin seal väikse rohelise peal juba kohalejõudmise õhtul päris mitu harjutustiiru ja siis viimasel päeval veetsime aega veidi pikemal rohelisel. Elu tegi lihtsamaks see, et nendel liftidel lubati sõita nii, et mõlemad jalad olid laua küljes kinni. Seega jäi üles jõudes ära see klambri kinnitamise vaev.

Himosel oli veel positiivne see, et mäed olid avatud kella kaheksani õhtul ja valgustus oli väga hea. Nii, et ei pidanud kohe hommikul vara kiirustama mäele, vaid sai täiesti rahulikult endale sobival ajal ärgata ja toimetada ja isegi päeval puhkepause teha ja õhtul mäele tagasi minna.
Majutuse osas oli küll negatiivset - meie maja oli nimelt sipelgaid täis. See polnud eriti meeldiv, eriti just köögis neid siblimas nähes. Ja ega nad vannitoa põrandal ka sümpaatsemad ei tundunud. Lisaks avastasime kohale jõudes, et eelmised elanikud on oma mustad nõud meile pesta jätnud. Aga asja positiivne pool oli see, et tänu neile sipelgatele ja mustadele nõudele õnnestus meil lõpukoristus kaelast saada.
Veidi ebameeldiv oli ka see, et meie kõrval majas elas mingi kamp noori, kes olid värskelt kooli lõpetanud ja nende disko kostis meie majja ära. Nad küll olid viisakad ja isegi tundsid huvi, et kas nende lärm meid segas. Mina igatahes veetsin ühe täiesti unetu öö, sest mul oli koguaeg tunne, et keegi käib ja koputab meie uksele. Tegelikult vist koputati naabritele. Õnneks järgmistel öödel sain magada, kas suurest väsimusest või siis enam sellist lärmi polnud, ei mäletagi enam.

Aga põhiliselt oli ikka äge.

Karmajumala olen ma igatahes oma intriigitsemistega välja vihastanud. Miks muidu reedel auto käima ei läinud ja järgmisel päeval auto kumm tühjaks läks ja ülejärgmisel päeval sumps valedest kohtadest tossu välja ajama hakkas. Või siis auto maksab kätte selle eest, et ma nii harva teda kasutan või ta aimab, et ma vahel mõtlen, et tore oleks omada mingit uuemat autot. Kuigi, kui talvised aku probleemid välja arvata, siis tegelikult ta käitub oma vanuse kohta ikka päris hästi. Ja akuga poleks ka ilmselt probleemi, kui ma autot rohkem sõitmise jaoks kasutaks, mitte ei säilitaks teda hoovis.
Aga autole panin nüüd teki peale, et ta ei külmetaks nii palju. Ja isegi kui mõni kodutu seda peaks vajama, siis vanast tekist kahju poleks.

Aga auto tõttu sain jälle ühe naabriga lähemalt tuttavaks. Alguses proovisime autot käima lükata. Kui selline meetod mootorit ei elustanud, läksin ostsin krokodilli ja see naaber tuli taas oma autoga appi. Õnneks oli mul reisilt mõned shokolaadid ostetud ja pagasiruumis maalesõitu ootamas. Mul polnud üldse kahju ühte neist ära anda selle vaeva ja ajakulu eest. Peab vist hakkama pidevalt shokolaade kaasas kandma, et abivalmitele (ja ma ei mõtle seekord abivalmitele jutumärkides) inimestele midagi anda oleks. Õnneks pole eriti karta, et ma need ise ära sööks, sest shokolaad ei kuulu minu delikatesside nimekirja.

Üks naaber, kes kah oli tunnistajaks mu reedesele autojamale ja kellel endal oli auto uksega probleeme, arvas, et tekk on hea mõte, ja peaks isegi ühe vana teki autole otsima. Kui ma peaks märkama, et meie hoovi autod kõik teki alla sooja on pandud, siis lähen teen pilti ka:)

Ma küll nimesid endiselt siin blogis ei nimeta ja sellepärast ei maini ma ka selle lahke inimese nime, kes mu blogi jagamisega tegeles, aga ma lihtsalt mainin ära, et ma tean, kes see oli. Kui alguses olid 99% kahtlused, siis nüüdseks on 100%  asi tõestatud.
Aga mõningatele valitud inimestele* kirjutan pikemalt sellest siin.
____________________________
*Neile siis, kellele ma parooli olen andnud

Küll on ikka tore, et leidub abivalmis inimesi. Näiteks üks abivalmis inimene arvas, et võiks jagada seda blogi aadressi mu vennaga. Noh, muidu ta äkki ei saagi teada, mis ma tast tegelikult arvan. Ja siis vend arvas, et peaks veel emale ka näitama, mis ma kirjutasin ja nüüd on ema ka veel shokeeritud ja rääkis, et temal hakkasid seda lugedes käed värisema.
Nii, et mis ma oskan öelda, palju toredaid ja "abivalmis" inimesi.

Eks ma olen ise süüdi, et ise ka siin avalikult oma arvamust avaldan, kuigi mitte oma nime alt, ei tee ma siiski ka saladust sellest. Lihtsalt ma ei jaga seda aadressi igale ühele. Aga "õnneks" leidub häid inimesi, kes seda minu eest teevad.
Nii, et ma nüüd mõtlengi, kas panna see blogi siin parooli alla või kolida selliste jutukestega oma kinnisesse blogisse, muidu mõned siin saavad jälle eluaegse hingetrauma. Samas, see siiski on minu isiklik veebipäevik ja see, mida ja kuidas ma siia kirjutan, pole kellegi teise öelda. Kui kellelegi ei meeldi, ei pea lugema.

Ehk siis saaga pole veel lõppenud. Läheb aina hullemaks. Ja ma olen ka juba käega löömas kogu sellele jamale, sest väljapressimistest mulle nüüd küll juba aitab.
Ega ma nüüd ei teagi, kas need järgmised väljapressimised põhjustas see minu blogikanne või oleksid need ka niisama järgnenud.
Paras aeg tuua kassid linna uue koduga harjuma vist. Nagunii ma seda plaanisin peale suusareisi.

Jõudsin juba pühapäeval oma suusareisilt tagasi, aga siiani pole seda vaba momenti leidnud, et ka midagi kirja panna. Oht on, et suurem osa läheb ajaga meelest, seega üritan siiski miski kokkuvõtte teha ja lõppu mõned ilusad pildid vahelduvast ilmast lisada.

Åre on mu senikülastatud kohtadest kõige vähem lemmikum. Kõigepealt oli meil majaga probleeme ja lisaks olid seal osadel nõlvadel täiesti jubedad liftid - isegi kogenud lauatajad kukkusid võssa, algajatest rääkimata ja lisaks pandi liftid jube vara kinni.
Üks reisikaaslane oli ka selline, kes koguaeg teisi paika pani oma ülimate teadmistega kõigest.. et põmst mis iganes teema oli, tema teadis alati paremini ja lisaks oli tal alati kõik palju parem, kui kellelgi teisel. Meenutas paljus seda eelmise aasta majanaabrit, kellega enam iial ei tahaks koos reisile minna.
Aga sellegipoolest oleks heameelega veel paariks päevaks jäänud, eriti kuna ilm nädala lõpuks ka meie kasuks pööras.

Kõigepealt siis nagu ikka väike laevareis. Seekord ma üldse diskotamise peale ei mõelnud, mäletades veel liiga selgelt, kui paha mul eelmisel aastal bussis oli pool teed selle disko (või siis pigem mojiitode koguse) tõttu. Käisin korra tsekkasin showbaari, aga sealne kava oli väga igav.

Hommikul kajutis asju pakkides kõlas valjuhääldist hoiatus, et nüüd algab meeskonna õppus. Ja mõni aeg hiljem märkasin, kuidas kajuti akna tagant paat mööda läks. Päris veider vaatepilt oli. Jõudsin teha paar pilti, kui paat all oli ja siis kui ta veel tagasi üles tõsteti.

Åresse jõudsime alles õhtuks. Ja siis selgus, et kolmest majast kaks haisevad üsna korralikult. Nii et esimese asjana said autoga varem saabunud kohe õhutama hakata. Mingid tüübid sai ka kohale kutsutud, kes peale seda suurt õhutamist enam sellist haisu fikseerida ei suutnud, aga lubasid, et järgmisel päeval tullakse asja üle vaatama.
Haisust saime peale mingit torude puhastamist õnneks lahti. Aga ebameeldiv üllatus oli siiski ja esimesel õhtul olid mõned valmis juba nõudma uut elamist.

Ilma nägime seal Åres ka igasugust, aga mäe peal oli nädala esimesel poolel ikka üsna kehv olukord - mägi oli jäine ja mina algajana ikka eriti miskit seal teha ei suutnud. Tegelesin siis õigete sõiduvõtete meeldetuletamisega.
Vahelduva eduga sai tehtud kas väga kõva spordipäev, või selline rahulik spordipäevast taastumise päev. Ühel päeval ei olnud kohe üldse jaksu ja siis sai tehtud ka väike kohvikutiir. Ja ükspäev sai ette võetud siis bussireis keskusesse, kus suuremad mäed ja toolide ja gondlitega võimalik sõita.
Sel päeval küll palju lauatada ei saanud, see eest aga nägin ilusaid vaateid, sõin mäetipus pizzat ja jõin ühe õlle, käisin kogemata offi sõitmas (see oli väga lauge ja kividevaba, ainult sealt tagasi rajale pääsemine nõudis mõningast pingutust ja lumekuhjades ronimist). Lisaks tulin alla ühte järsku punast mäge pidi, mida ma üldse plaaninud ei olnud. Kuna see mul aega võttis omajagu, siis vahepeal pandi juba tuled põlema ja see andis lootust, et jõuan siiski mõnda suuremasse keskusesse, kust on võimalik bussi peale saada. Oli küll üks suurem asula, kuhu sattusin, aga siiski mitte see, mida mul vaja. Pärast mõningast ekslemist jõudsin siiski õigesse bussipeatusesse ja nägin, kuidas mu buss nina alt ära sõitis. Õnneks oli veel poole tunni pärast viimane buss tulemas ja jäin seda ootama. Aga ma ei pidanudki suusabussi ära ootama, sest vahepeal saabus bussijaama kõrval olevasse bensukasse meie reisi buss, kes oli läinud hiliseid suusatajaid kokku korjama. Niisiis sain korraks shoppama tänu sellele ja lisaks ka maja ette bussiga. Pikk päev ja kõrged mäed olid. Ja kuigi sel päeval lauda sai vähe kasutada, oli see üks mu lemmikumaid päevi.
Viimane päev oli ka suur lemmik, sest siis läks ilm heaks, pehme lumi sadas maha ja järsku nagu oskasin jälle sõita ja muutusin ka selle võrra julgemaks. Julgesin veel üht uut nõlva katsetada. Kahju kohe, et need liftid varakult suleti, ma sel päeval oleksin heameelega pikema päeva taas teinud.

Kokkuvõttes siis võib öelda, et hulle kukkumisi seekord polnud - mõned sinikad ja valus käsi on kõik, mis seekord kaasa tõin. Ahjaa, kõhuviiruse ka. Nimelt nädala alguses selgus, et meie majas on mingi kõhutõbi liikvel. Üks päev ühel, järgmine päev teisel paha olla... ma veel mõtlesin, et oh küll mul on hea tervis (või noh, vähesest kohvist tingitud peavalud mul mõnel päeval siiski olid), et minul ikka üsna hea olla, aga siis tagasisõidu hommikul tabas see saatus ka mind. Päev otsa oli ikka väga halb olla. Ja noh, paar päeva nüüd kodus oldud ja tasapisi on paremaks läinud. Ainult välja magada pole veel saanud. Tagasisõidu hommikul oli äratus kell 5 ja peale seda pole veel jõudnud välja puhata. Õhtul ei märka ju ka vara magama minna, sest nädala seriaalid on vaja ära vaadata ja no blogi vaja kirjutada jmt.


Aga siis nüüd on uus plaan. Veebruaris paariks päevaks Himosele:)